RISTNA EIFFEL

RISTNA EIFFEL

«Arhitektuurse esteetika esmane põhimõte on see, et ehitise olemuslikud jooned vastaksid selle kasutuse täiuslikule eesmärgile.»
Gustave Eiffel

Ristna Eiffel EE

Ristna Eiffel

Eestimaa randadel on säilinud haruldane kollektsioon tänaseni oma funktsiooni täitvaid ajaloolisi metalltuletorne. Algselt Inglismaalt tellitud Gordon-tüüpi monteeritavatest elementidest malmtornidele lisandusid 19. sajandi teisel poolel Prantsusmaalt pärinevad keerukama ülesehitusega lehtmetallist ja metallsõrestikust konstruktsioonidega lahendused. Regulaarselt toimunud maailmanäitustel avanes ettevõtjatel võimalus oma uudsete tehniliste leiutiste eksponeerimiseks ja turustamiseks. Tänu meretranspordi valdkonnas toimunud tormilisele arengule ning tihedatele rahvusvahelistele suhetele levisid need tehnoloogilised uuendused kiiresti kõikjale üle maailma. Seoses prantsuse inseneri A. Fresneli poolt välja töötatud optilise tehnoloogia murrangulise arenguga sai Pariisist 19. sajandi teisel poolel tuletornide juhtiv tootja, kust leidsid oma tee Eestimaa randadele Keri, Ristna, Tahkuna, Ruhnu ja Viirelaiu metalltuletornid ning arvukad uudse optikaga varustatud valguslaternad Kõpu, Pakri ja Tallinna liitsihi tuletornides.

Legende Eesti randade metalltuletornide sidemetest Prantsusmaaga on liikvel mitmeid. Kõige levinumad neist on viide Hiiumaa metalltuletornide ostmisele 1871. aastal Pariisis toimunud maailmanäituselt ning Ruhnu nelja metalltoega tornitüübi legendaarne päritolu. Arvestades 1870. aasta Prantsusmaal valitsenud poliitilist situatsiooni, peaks olema selge, et ülimalt keerulise sisepoliitilise olukorra tõttu ei olnud maailmanäituse toimumine sellel aja Prantsusmaal võimalik. Napoleon III oli just kaotanud sõja Preisi vägedele ning tekkinud vastureaktsioon viis Pariisi kommuunina tuntud rahvarahutusteni, mis kulmineerus Prantsuse kolmanda vabariigi tekkega. Vaatamata keerulistele poliitilistele suhetele naaberriikidega, iseloomustavad seda perioodi aga head kaubandussuhted Vene tsaaririigiga, mille koosseisu ka Eesti sellel ajal Balti provintsina kuulus. Peterburi kaubateed Euroopa pealinnadesse viisid mööda Eestimaa randadest ning see oli ka põhjuseks, miks siia Vene tsaaririigi tellimisel kiiresti uusi tuletorne püstitama asuti. Nii valmis teiste seas ka 1874. aastal Hiiumaal Kõpu poolsaarel lehtmetallist torni ja sõrestikuliste kontraforssidega Ristna tuletorn.

Ill1. Dago – Leuchtturm Ristna 1904–1917. Postkaart: autori kogu
Ill2. Ristna tuletorn kevad 2020. Foto: Indrek Laos
Ill3. 3d rekonstruktsioon. Foto: Flux Projekt www.fluxprojekt.eu

Nende insenertehniliste rajatiste päritolu ja ajaloo tuvastamise teeb keeruliseks arhiiviandmete vähesus seoses aegade jooksul toimunud erinevate riigikordade vaheldumisega ning objektide kunagine militaarne iseloom, mis riigikaitseliste tõekspidamiste tõttu eeldas äärmist salastatust. Teiseks on uuringuid raskendanud 20. saj alguses toimunud keelereform. Kohanimede eestistamine toimus riikliku poliitikana alates 1934. aastast, kampaania käigus osa võõrapäraseid kohanimesid eestindati, osad said aga hoopis uued eestipärased nimetused. Nii peab teadma, et Hiiumaa nimetus varasemalt oli Dago ning Ristna oli tuntud kui Dagerort. Kolmandaks tuleb arvestada tehnilise rajatiste anonüümset iseloomu, mille tõttu nende sidumist konkreetse autorlusega ei peetudki oluliseks.

Uudsed tornid telliti valdavalt Prantsusmaalt, omaaegsest tuletornide pealinnast Pariisist. Just sinna, Billy kaile rajati 1848. aastal Tuletornide teenistuse esimene administratiivhoone. Uus kupliga tipnev peahoone koos töökodadega ehitati juba 1869. aastal Chaillot’ künkale, maailmanäituste areenina kasutatud Marsi väljaku lähedusse. Insenerid katsetasid seal erinevaid tehnilisi lahendusi, tuletornide optilisi aparaate ja elektriseadmeid ning täitsid tellimustega seotud korraldusi. Samas lähedal Marsi väljakul alates 1855. aastast toimunud rahvusvahelistel maailmanäitustel avanes tootjatel võimalus oma uute leiutiste ja valguslahenduste eksponeerimiseks ning ka päris elusuuruses majakate demonstreerimiseks. 1838. aastal avas Saint-Honoré tänaval ateljee optika ja peenmehhaanikaga tegelev kellassepp Henry-Lepaute. 1852. aastal võttis Louis Sautter üle A. Fresneli optiku J-B. Soleil’ pärandatud ettevõtte ning avas vahetult Marsi väljaku kõrval oma tehase. Kolmas ettevõtja Barbier & Fenestre, hiljem tuntud kui Barbier, Bénard & Turenne (BBT), tekkis neist mõni aasta hiljem. Need kolm ettevõtet – Sautter, Henry-Lepaute ja BBT jagasidki prantsusmaa tuletornide turu nii kodumaal ja kolooniaalmaades. Märkimisväärne rahvusvaheline edu saavutati ka Ameerikas, Ottomani impeeriumis ning Venemaal. Suur osa maailmas kuni tänaseni kasutusel olevatest tuletornide optikatest on toodetud Pariisis, kus need kolm ettevõtet tegutsesid järjepanu kuni 1970-nendate aastateni.

Ill4. L. Sautter, Lemonnier et Cie tehas Suffreni avenüül Pariisis 1872. Notices sur les phares, 1880. Autori kogu
Ill5. Louis Sautter’ (1825–1912) portree. D’après son journal intime et sa correspondance, 1915. Autori kogu

G. Eiffeli ja L. Sautter’ vaheline viljakas koostöö sai alguse juba 1868. aastal, kui ettevõtjad kinnitasid ühise patendi uudse lahenduse jaoks metalltuletornide ehitamisel. Tööstustoodangu valdkond oli kaetud patendi kaitsega ning tööstustoodete valmistamine oli selgelt piiritletud monopol. Kasuliku mudeli patendid vormistati patendiametis ning nende kehtivus oli 15 aastat, millise perioodi jooksul ei olnud teistel konkureerivatel ettevõtetel analoogse toote valmistamise õigust. Pariisi patendiameti arhiivis on säilinud G. Eiffeli ja L. Sautter’ poolt registreeritud patent nr 83080 «Täiendused metallist tornide, täpsemalt tuletornide, konstruktsioonis», mis kirjeldab Ristna tuletornis kasutatud uuenduslikku tehnilist lahendust metallsõrestik-konstruktsioonis tornide valmistamiseks. Patent kajastab insener G. Eiffeli poolt väljatöötatud konstruktsiooni, kus keskse raudplekist vertikaalse silindrilise torni jäikus tagatakse väliste metallsõrestikena valmistatud kontraforrside ja horisontaalsetest vahevöödest moodustatud ruumilise struktuuriga: «Selline tulemus saavutatakse üksteise peale korrustena jäikade vöödena fermide paigaldamisega, mis moodustavad deformatsioonile vastupidavaid horisontaalseid raame ja võimaldavad jõudude täielikku ülekandmist kogu selle pinna ulatuses, nagu seda teeks täismetallist ketas horisontaalsetele jõududele, mis on rakendatud selle perimeetri ükskõik millisele punktile.» (G. Eiffel, Pariis, 3. november 1868).

Ill6. Patent 1BB83080. Archives INPI
Ill7. Tour de phare en fer, G Eiffel & Cie. Bibliothèque des phares, École nationale des ponts et chaussées, PH 606 A17
Ill8. Dagerorti tuletorn, Annales Construction 1880. Autori kogu

Patenteeritud lahenduse järgi 1874. aastal rajatud Ristna tuletorni uksel võime sildilt lugeda valmistajatehase L. Sautter, Lemmonier & Cie nime, mis vastab osaliselt ka tõele. Tuletorni tellimuse täitja peatöövõtjana, samuti selle optika valmistaja, oligi Sautter’ tehas, olles sellel alal üks kuulsamaid vastava valdkonna spetsialiste. Nende töökoda Pariisis, mis paiknes Suffreni avenüül praeguse Marsi väljaku kõrval, oli spetsialiseerunud kaasaegseimate valgustusseadmete ja optikate tootmisele. Tuletorni terviklik valmistamine oli kompleksne ettevõtmine, koosnedes erinevatest komponentidest, nagu lamp, optika, neid kaitsev metallist kuppel ja vahest kõige iseloomulikuma elemendina kogu laternaruumi kandev torn. Kui tuletorni valmistamise tellimus esitatigi enamasti optiliste valgusaparaatide tootmisele spetsialiseerunud ettevõttele, siis pidi see alltöövõtu korras lahendama ka kõik muud tuletorni püstitamiseks vajalikud ülesanded. Nii tehtigi suuremate tellimuste puhul metallmastide ja muude arhitektuursete detailide valmistamiseks koostööd erinevate metallkonstruktsioonide tootjatega, teiste seas ka Gustave Eiffelile kuuluva ettevõttega G. Eiffel & Cie, kelle käest tellitigi 20 m kõrguse Dagerorti tuletorni metallmasti valmistamine.

Ill9. Gustave Eiffeli (1832–1823) portree ca 1880, Galerie contamporaine, cliché Eugène Pirou. Autori kogu
Ill10. Eiffeli tehase toodangu loetelu 1867-1889. Archives SETE (Société d’Exploitation de la tour Eiffel)

G. Eiffeli poolt välja töötatud uuenduslikud lahendused metallkonstruktsioonide ehitamisel võimaldasid suuresildeliste ja kõrgete struktuuride rajamist väga erineva otstarbega rajatiste ja ehitiste valmistamiseks. Kui tuntumad G. Eiffeli poolt selle meetodiga valmistatud ehitised on arvukad raudteesillad ja eriotstarbelised kaarhallid, siis tema kuulsaimateks ehitisteks on kahtlemata 1886. aastal koostöös skulptor F-A. Bartholdiga valminud New Yorgi vabadussammas ning 1889. aasta maailmanäituse jaoks valminud Eiffeli torn Pariisis. Gustave Eiffeli järglaste eraarhiivis leiduv dokument tõendab tema osalust ka Ristna tuletorni valmistamisel. 1874. aastal G. Eiffeli Pariisi tehases valmistatud Ristna tuletorni metallkonstruktsiooni detailid transporditi osadena läbi Le Havre’i sadama Hiiumaale ning monteeriti siin kohapeal kokku. Kuigi tuletorni kandev karkass on Esimeses maailmasõjas toimunud kahjustuste likvideerimiseks tänaseks betoonsarkofaagiga kaetud, on selle Eiffeli torniga sarnanevad neogootilikud kaunistuselemendid: floraalse ornamentikaga rippkonsoolid, väljalõikelised neliksiirid ja dekoratiivne balustraad, kenasti eksponeeritud.

Ill11. Pariisi Eiffeli torni detailid. Fotod: Indrek Laos
Ill12. Ristna tuletorni detailid. Fotod: Indrek Laos

Indrek Laos, 1. mai 2021

Meedia

Youtube’i videod

Ristna tuletorni rekonstruktsioon. Flux Projekt 2021, www.fluxprojekt.eu

Viimased Instagrami fotod